Pean tunnistama, et LAVis oldud aja jooksul pea iga päev keegi juhtis meie tähelepanu ohututele käitumismallidele ning ikka rõhutati kui ohtlik ja riskantne on LAVis ringi liikuda. Manitsejateks olid nii valged kui ka mustad ise. Reaalselt aga me õnneks ühtegi liiga ohtlikku olukorda läbi ei elanud ning kõik läks selles mõttes hästi.
Päris reisi alguses võtsime plaani Johannesburgi kesklinnas kõrge hoone tippu liftiga sõita, et linnapanoraami vaadata. Tee selle hoone juurde viis läbi kitsa tänava ning Sharon soovitas meile kõik ehted, kotid ning fotokad autosse jätta, et autost hoonesse jalutamise ajal keegi meid noa või mõne muu relva ähvardusel paljaks ei varastaks. Me alguses mõtlesime, et Sharon teeb nalja, kuid siis soovitas meile ka parklavalvur parklast väljuda lifti kaudu ning mitte minna treppidest üles, sest see pidi ka omakorda ohtlik olema. Tundus nagu filmis või nii, ise samal ajal mõtlesin, et ehk on parklavalvurid huvitatud ka sellest, et jätaksime kõik asjad autosse, siis oleks neil jälle hea saaks:D
Tihti tulid meie juurde kohalikud valged ning uurisid, et kust me pärit oleme ning kaua juba LAVis ringi reisime. Vestluse lõpuks kohalikud ikka alati tuletasid meile meelde, et oma asjade suhtes tuleb olla väga tähelepanelik. Ühtlasi siiski ridade vahelt ka heatahtlikult vihjates, et need mustad on ikka loomad küll.
Durbani linna rannas niisama vedeledes ning päikest võttes oleks meilt pea-aegu kott ära varastatud. Maria magas ning mina kirjutasin parasjagu sõnumit kui korraks tõstsin pead ning märkasin ühte kutti, kes minust vaevalt meetri kaugusel seisis. Kutt veidi kohkus ning küsis kähku, et äkki ma oskan teed juhatada mingisse kohta X. Selle peale potentsiaalne varas ütles, et me siis polegi kohalikud või:D No meid võis kilomeetri tagant ära tunda, et turistid oleme. Mulle tundus see olukord veidi kahtlane ning jälgisin, kuhu poole see kutt edasi läks. Tal olid päris mugavad ketsid jalas ning joosta oleks nendega päris mugav. See kutt aga läks mingi teise tüübi juurde ning samal ajal kui ma neid mõlemaid jälgisin tuli meie juurde veel kolmas vanem meesterahvas ning küsis, et kas me ikka panime tähele, et meilt püüti hetk tagasi kott ära varastada. Et see noor tüüp oli samm sammu haaval meie kotile lähenenud. Vanem meesterahvas jätkas seletamist ning me tänasime teda. Siiski ta ei läinud kohe meie juurest ära justkui ootaks midagi. Naljakas tegelikult, et kui sa näed, et kelleltki püütakse midagi varastada, siis tuled seda ütlema alles tagantjärgi ning püüdmata seda tegu varem takistada. Nii viie minuti pärast nägime tennistega tüüpi ning vanemat meesterahvast samas seltskonnas istumas. Kahtlane värk oli see igal juhul, aga meil vedas, sest kotis olid kõik olulisemad asjad, isegi reisipassid.
No comments:
Post a Comment