Sharon viis meid Johannesburgi eeslinnakusse oma vanaema poole. Taolistes piirkondades oli tõesti võimatu kohata ühtegi valget. Meid vaadati kaugele järele. Sharoni vanaema juures oldi meie vastu väga külalislahked. Saime vanaema käest ka apartheidi kohta pärida ning kuulasime ammulisui tema lugusid. Vanaema poole olid tulnud ka erinevad nooremad sugulased ning nad rääkisid oma tulevikuplaanidest. Üks tüdruk tahtis saada juristiks, teine turismi edendajaks ning kolmas ajakirjanikuks. Küsisime neilt, et kas nad koolis ka käivad ning mitmendas klassis. Selle peale tuli kiire vastus, et koolid on juba mitmendat nädalat kinni, sest riigitöötajad streigivad. Lastel on tulemas varsti eksamid, aga sellest keegi ei hooli. Sellel aastal streikisid isegi valgete koolide õpetajad.
Hariduse kättesaadavuse kohta tahtsin veel ära märkida, et enamasti peab ka riigikoolis käies õppimise eest maksma. Siiski mitte nii palju, kui peaks maksma erakoolis. Siin on paljud koolid nn semi-privat, et osaliselt saavad nad raha riigilt ning teine osa tuleb õpilaste vanemate käest. Mida rohkem on vanemad nõus juurde maksma, seda paremad õpetajad kooli palgatakse.
Johannesburgis käisime veel ka Apartheidi muuseumis. Pool muuseumist oli julgelt Mandela biograafia ning ülistus. Siin peab ära märkima, et Mandela ei esinda siiski kõiki musti, sest mustad kuuluvad omakorda erinevatesse hõimudesse ning kõik nad ei toetagi enam Mandelat või siis seda parteid, kus Mandela oli pärast vanglast pääsemist tegus. Mustal mandril käib kõik tihtipeale hõimuradu kaudu. Ka LAVis on hõimud tähtsal kohal.
No comments:
Post a Comment