Симм, Симм, откройся!

Meil on siin väga moodsad võtted õppimaks vene keelt. Iga tund teeb üks tudeng ettekande olulisematest uudistest. Eile algas tund Herman Simmi ainetel. Vähemalt tekitab sündmust laineid ka mujal. Kui muidu Eestist ei teata eriti midagi, siis aeg-ajalt tuleb mul seletada pronkssõduri saagat, Lihula sammast ning siis nüüd on lisandunud ka auväärne Herman!

Viie tärni ühikas!

Täna oli mul rõõm kell 11.30 ärgata, sest meie tuba koristab siin kord nädalas koristaja. Samuti tuli paari tunni pärast läbi töömees, kes klopsis paar puuduvat liistu seina. Santehnik käib ka aeg-ajalt.

Iseseisvuspäeval sunnismaiseks!

Eile sujus kõik hästi. Käisin siin oma esimeses vene keele tunnis ning seejärel hakkasin kõiki vajalikke pabereid kokku koguma, et viisat saaks pikendada. Viisa pikendamiseks on vaja muuhulgas ka HIV testi olemasolu, mida me siin kõik sõbralikult kohalikus поликлиника's tegemas käisime. Paar tundi kulus pabertite kogumisele ning uute täitmisele ning siis umbes veel paar tundi viisakabineti ukse taga seismiseks. Eile võeti mu pass nii umbes viieks nädalaks (see on heal juhul) ning asemele anti üks справка, mille alusel võin viibida ainult Peterburis ning Leningradi oblastis. Bürokraatia ning mornid ametnikud sotsiaalset elu siin õnneks varjutada ei suuda.

Ühistransport

Täiesti uskumatu, palju võib ühistranspordile aega kuluda. Iga kord, kui oma teaduskonda pean minema, võib arvestada 3h edasi-tagasi sõidu peale. Väga paljudel on kaasas mingi raamat. Lugemist ei pärsi ka pungil täis buss. Ühe käega hoitakse raamatut ning teise käega siis mingist sangast või torust. Ma proovisin ka raamatut lugeda, kuid see ajab südame pahaks. Ma siin kuulan parem muusikat või veel parem laen paar saksakeelset hörbücherit telefoni.

Muide esmaspäeval, 23. veebruaril on siin suur pidupäev: день защитника отечества!

Lingvistilisi ning muid tähelepanekuid

gipsy taksod

14.02

Suitsunurgad ühikas

Ma elan siin kuuendal korrusel ning tavaliselt sõidan ikka liftiga üles. Ükspäev aga sattusin treppidest minema ja selgus, et muuhulgas on trepikojad muudetud suitsuruumideks. Mingisugust ventilatsiooni ei ole ning asi näeb välja nagu Zavood veel mõni aasta tagasi. Sinisest suitsust eriti läbi ei näe küll.

Klubides ja pubides on suitsetamine muidugi lubatud ning seda ka pea igaüks siin harrastab. Silmad ajab valutama ja harjumatu on ikka. Pärast pikka pidu koju jõudes haised nagu tõhk, mõnna. Hea asi, et meil suitsetamine sellistes kohtades ära keelati!

Prügi topitakse koridoris mingisugusesse luuki, äge kui paari sekundi pärast kõlab siuke kõlks ning saab aru, et see jõudis lõpuks esimesele korrusele.

Siin minu ühikas on palju välistudengeid. Väheke jama, et nad tulid siin kõik enamasti juba paar nädalat tagasi ning üksteist juba päris hästi tunnevad. Ma ka juba hakkan ära harjuma, kõik on sõbralikud ja abivalmid. Paraku tekib mul ikka võrdlusmomente Lüneburgi ajaga – üldsegi mitte halvas mõttes.

Igatahes tundub siin olevat 24/7 peomeeleolu. Hommikud on rahulikud;)

Peole minnakse kõik koos. Koguneme tavaliselt lähima bussipeatuse juures ning seal hääletame nn gipsy-taksodele (hääletatakse suvalistele autodele, mis mööda sõidavad). Ühistransport on küll siin olemas, kuid õhtuti on liiga kohmakas, et kuskile jõuda. Legaalsed taksod LIIGA kallid. Gipsy-taksod on küll veidike ohtlikud, kuid meil korraldatakse alati nii, et taksosse läheks kindlasti keegi poistest ning keegi, kes oskab vene keelt. Maksame umbes nii 200 rubla (65 eek) kamba peale ja oleme kohal õiges kohas. Kõik on rahul. Seda fiilingut tegelikult on raske edasi anda, mis siin valitseb.

Oleme nüüd käinud paari päeva jooksul pubis The Other Side, ööklubis Achtung baby (lahe koht), pubiklubi Dacha (natuke meenutab zavoodi), pubiklubi Sotshi (hea kompromiss suurema seltskonna joaks – on nii diskot kui ka pubi meeleolu). Kohti kuhu minna on väga palju ja igale maitsele, seltskonda ka jagub.

Pidutamise kohta peab veel ära märkima, et ühikad on ühest kuueni hommikul suletud ning kui pidutsema minna, siis ikka täiega ning varahommikuni. Vahepeal õnnestub ka varem ühikasse pääseda, kuid see sõltub kõik turvameeste heast tahtest ning nad ei ole ikka öösel tavaliselt eriti heas tujus. Väike võimalus on, et kui enne peole minekut kokku leppida, kuid ka siis ei saa milleski kindel olla.

13 reede

13.02

Täna lõpuks sain ka mina endale toakaaslase. Lätlane ning näeb välja ka kui tüüpiline lätlane. Väga sõbralik. Räägime inglise keeles umbes nii. „you know where is the nearest парикмахерская?“

Sushiburg

12.02

Pilusid on siin palju samuti nagu nende restorane. Ise pole veel käinud, kuid pidi olema täitsa heal tasemel siin. Siiski on nii peeneid sushi kohakesi kui ka lihtsalt nurgabaare.

Internetiga on kahtlased lood siin, saan ehk läbi raskuste järgmiseks nädalaks, enne pean aga oma arvuti kuskil ülikooli peahoones registreerima ning siis saan ehk mingid paroolid või miskit.

Mõnes kohvikus olen wifi silti ka märganud, ei tea, kas on tasuta ka siis või?! Igatahes Мак Доналдс’is pidi wifi olema tasuta. Sinna homme lähengi vahelduseks.

Sakslastega saime siin tuttavaks. Nii naljakas, kui sakslased räägivad üsna hästi vene keelt. Ei oskagi seisukohta võtta, et mis keeles suhtlema peaks. Saksa keeles ei saa, sest Kristiinal võib raskusi tekkida, inglise keeles ei meeldi mulle ning vene keeles jääb kõigil vahest sõnadest puudu. Nii et siis suhtlemegi kolmes keeles läbisegi. . Õpetasime sakslastele kohe „terviseks“ selgeks,, nad küll hääldasid välja kui „pervõi seks“ või miskit.

Ülikooli peahoones käisin ka täna, selleks isegi üritasin vara ärgata. Nagu selgus polnud eriti mõtet. Üpriski külm ja tõre vastuvõtt oli. Kedagi ei koti siin, et SA siin oled. Ja ametnikega meeldivast suhtlemisest on asi kaugel. Ma muidugi olin asjast üle ning poetasin lauale isegi paar infomaterjali Eesti kohta. Selle peale muutus olukord leebemaks. Homme pean sinna välistalitlusse uuesti minema, loodame parimat.

Ahjaaa.. Ärge toppige Peterburi metroos Eesti ühekrooniseid münte, isegi siis, kui seal väravates esialgu rohelist tuld näitab. Tüng ei lähe läbi, sest alarm hakkab ikkagi tööle, kui proovida väravast läbi minna. Mina muidugi proovisin, aga olin eelnevalt jälginud, et ühtegi ohrannikut ega miilitsat lähedal poleks. Muidu on aga Eesti ühekroonised metroo müntidega sama suured, ehk pisut raskemad ainult.

ВНИМАНИЕ – kui kuskil on silt, et dangerous või miskit, siis see on tõesti nii. Täna olin tunnistajaks, kuidas ühele möödakäijale oleks kõnniteel massiivne metallist aed kaela kukkunud, sest töömehed parasjagu saagisid seda.

Ilm on siin rõvedalt külm ja tuuline. Kohalikud ei lase end sellest häirida ning miniseelikud tänavapildis on ikka väga minid.

Старт и первые впечетления

Verooni start oli 5.30 Räpinast. Petseris väike peatus ning siis edasi Pihkvasse. Esimene miilitsapeatus läks maksma 200 rubla ning protokolli ei koostatud. Pihkvas vahetasin autot, parema, kiirema ja ilusama vastu. Mitte et VW passatil miskit viga oleks. Aga siiski. Sõitsime siis edasi Peterburi suunas ning keskmiseks kiiruseks oli meil vististi 130 km/h. Peterburi polegi Pihkvast eriti kaugel – nii umbes 250 km. Meie ette jäi mingi liikur (75 km/h), kuna vastassuunast tulid autod vastu, siis lisasime gaasi ning möödusime paremalt. Leningradskaya oblastis on selline linnake nagu ”gorodok”, seal ma raisk avastasin, et olin fotokakoti koos lisaakuga kuskile ära unustanud. Deem. Fotoka olin õnneks taskusse poetanud.

Midagi solaariumisõpradele: Новый „турбо-солярий“.

Esimesed muljed Peterburist.

Ühikas osutus vägagi korralikuks, nn euroühikas. Kahesed toad köögi, duširuumi ja vetsuga. Väga mugav tegelikult. Väike arusaamatus tekkis siin ühika eest maksmisega. Tähendab mulle teatati varem, et ülikool maksab ise minu eest, eks peab siis uurima, kas sain õigesti aru...Muidu maksab siin see ühikakoht umbes 5400 rubla (1700 krooni).

Käisin ära ka ülikooli peahoone juures, mis on umbes nii paarkümmend korda suurem kui TÜ oma.