Pilte...

Reisi pilte saab vaadata siit.

Svaasimaa - viimane monarhiakants Aafrikas!

Svaasimaa on vaieldamatult uhke kuningriik. Kohalikud elanikud on oma kuninga suhtes hästi meelestatud ka siis, kui viimasel on kõigest paarkümmend ametlikku naist üleval peab ning tema eelkäijal oli naisi vististi üle saja. Tegelikult võib Svaasimaa pigem selle pärast uhke olla, et nad on suutnud jääda iseseisvaks ning vastu panna eurooplaste pealetungidele. Täna elab Svaasimaal 900 tuhat inimest ning riigi pindala on umbes kolm korda väiksem kui Eesti.

Meil kulus Svaasimaa piiripunkti läbimiseks umbes kümme minutit. Tundus, et tegemist oli puhta formaalsusega ning nagu ei sisenekski uude riiki. Migratsioonipunktis jagati tasuta kondoome ning Sharonile tegid piirivalveametnikud korduvalt silma. Muide, isegi EL-i abikäpp on Svaasimaale jõudnud. Sõitsime mööda ühest koolist, mille taastamist/ehitamist oli rahastatud EL-i vahenditest. Selle tõestuseks oli tee äärde paigaldatud suur infotahvel.

Siin Svaasimaal olles tabas meid ka väikesemahuline ostuhullus, mille raames külastasime mitmeid käsitööpoode ning turge. Ilukraami eufooriat pidime siiski piirama, sest me ei saanud osta eriti midagi rasket, kuna kõike ostetud oleksime pidanud reisi lõpuni kotis kaasas kandma. Käsitööturg, kus käisime, oli pindalalt päris suur, kuid igas putkas müüdi põhimõtteliselt samu tooteid. Kõik müüjad viisakalt tervitasid ning poolsunduslikult suunasid meid oma müügikabiini suveniire valima. Siiski ei kulutanud me liiga palju aega ostlemiseks ning suundusime hoopis rahvusparki, kus oli plaanis teha viietunnine matk mäetippu ja tagasi. Matkates nägime teel igasuguseid bambi tüüpi kitsi ning sebrasid. Sebrad olid just veekogu ääres janu kustutamas, kui me silmasime eemalt krokodilli, kes hiilivalt meie suunas ujus. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et krokodill oli lausa hiiglaslik, nii 4 m pikk umbes. Õnneks krokodillile pakkusid esialgu suuremat huvi madalas vees hulpivad sebrakutsikad. Seda, kas krokodillil õnnestus ka mõni sebra tabada, meie enam ei tea, sest tegime sealt piirkonnast kähku sääred. Veidi õudne oli küll, seda pean tunnistama. Teel mäetippu nägime veel hulganisti erinevaid loomi ning mäetipust tagasi jõudes ning baaslaagri kohviku rõdul kõõludes nägime ka jõehobu, kes vaevalisel sammul veekogust välja koperdas kaldapervele värsket heina näksima. Ma kahtlustan, et heina visati sinna sihilikult, et kohviku külastajatele põnevamat vaatepilti pakkuda.

Elu mustade townshipis

Sharon viis meid Johannesburgi eeslinnakusse oma vanaema poole. Taolistes piirkondades oli tõesti võimatu kohata ühtegi valget. Meid vaadati kaugele järele. Sharoni vanaema juures oldi meie vastu väga külalislahked. Saime vanaema käest ka apartheidi kohta pärida ning kuulasime ammulisui tema lugusid. Vanaema poole olid tulnud ka erinevad nooremad sugulased ning nad rääkisid oma tulevikuplaanidest. Üks tüdruk tahtis saada juristiks, teine turismi edendajaks ning kolmas ajakirjanikuks. Küsisime neilt, et kas nad koolis ka käivad ning mitmendas klassis. Selle peale tuli kiire vastus, et koolid on juba mitmendat nädalat kinni, sest riigitöötajad streigivad. Lastel on tulemas varsti eksamid, aga sellest keegi ei hooli. Sellel aastal streikisid isegi valgete koolide õpetajad.

Hariduse kättesaadavuse kohta tahtsin veel ära märkida, et enamasti peab ka riigikoolis käies õppimise eest maksma. Siiski mitte nii palju, kui peaks maksma erakoolis. Siin on paljud koolid nn semi-privat, et osaliselt saavad nad raha riigilt ning teine osa tuleb õpilaste vanemate käest. Mida rohkem on vanemad nõus juurde maksma, seda paremad õpetajad kooli palgatakse.

Johannesburgis käisime veel ka Apartheidi muuseumis. Pool muuseumist oli julgelt Mandela biograafia ning ülistus. Siin peab ära märkima, et Mandela ei esinda siiski kõiki musti, sest mustad kuuluvad omakorda erinevatesse hõimudesse ning kõik nad ei toetagi enam Mandelat või siis seda parteid, kus Mandela oli pärast vanglast pääsemist tegus. Mustal mandril käib kõik tihtipeale hõimuradu kaudu. Ka LAVis on hõimud tähtsal kohal.

Kui turvaline on ikkagi LAVis?

Pean tunnistama, et LAVis oldud aja jooksul pea iga päev keegi juhtis meie tähelepanu ohututele käitumismallidele ning ikka rõhutati kui ohtlik ja riskantne on LAVis ringi liikuda. Manitsejateks olid nii valged kui ka mustad ise. Reaalselt aga me õnneks ühtegi liiga ohtlikku olukorda läbi ei elanud ning kõik läks selles mõttes hästi.

Päris reisi alguses võtsime plaani Johannesburgi kesklinnas kõrge hoone tippu liftiga sõita, et linnapanoraami vaadata. Tee selle hoone juurde viis läbi kitsa tänava ning Sharon soovitas meile kõik ehted, kotid ning fotokad autosse jätta, et autost hoonesse jalutamise ajal keegi meid noa või mõne muu relva ähvardusel paljaks ei varastaks. Me alguses mõtlesime, et Sharon teeb nalja, kuid siis soovitas meile ka parklavalvur parklast väljuda lifti kaudu ning mitte minna treppidest üles, sest see pidi ka omakorda ohtlik olema. Tundus nagu filmis või nii, ise samal ajal mõtlesin, et ehk on parklavalvurid huvitatud ka sellest, et jätaksime kõik asjad autosse, siis oleks neil jälle hea saaks:D

Tihti tulid meie juurde kohalikud valged ning uurisid, et kust me pärit oleme ning kaua juba LAVis ringi reisime. Vestluse lõpuks kohalikud ikka alati tuletasid meile meelde, et oma asjade suhtes tuleb olla väga tähelepanelik. Ühtlasi siiski ridade vahelt ka heatahtlikult vihjates, et need mustad on ikka loomad küll.

Durbani linna rannas niisama vedeledes ning päikest võttes oleks meilt pea-aegu kott ära varastatud. Maria magas ning mina kirjutasin parasjagu sõnumit kui korraks tõstsin pead ning märkasin ühte kutti, kes minust vaevalt meetri kaugusel seisis. Kutt veidi kohkus ning küsis kähku, et äkki ma oskan teed juhatada mingisse kohta X. Selle peale potentsiaalne varas ütles, et me siis polegi kohalikud või:D No meid võis kilomeetri tagant ära tunda, et turistid oleme. Mulle tundus see olukord veidi kahtlane ning jälgisin, kuhu poole see kutt edasi läks. Tal olid päris mugavad ketsid jalas ning joosta oleks nendega päris mugav. See kutt aga läks mingi teise tüübi juurde ning samal ajal kui ma neid mõlemaid jälgisin tuli meie juurde veel kolmas vanem meesterahvas ning küsis, et kas me ikka panime tähele, et meilt püüti hetk tagasi kott ära varastada. Et see noor tüüp oli samm sammu haaval meie kotile lähenenud. Vanem meesterahvas jätkas seletamist ning me tänasime teda. Siiski ta ei läinud kohe meie juurest ära justkui ootaks midagi. Naljakas tegelikult, et kui sa näed, et kelleltki püütakse midagi varastada, siis tuled seda ütlema alles tagantjärgi ning püüdmata seda tegu varem takistada. Nii viie minuti pärast nägime tennistega tüüpi ning vanemat meesterahvast samas seltskonnas istumas. Kahtlane värk oli see igal juhul, aga meil vedas, sest kotis olid kõik olulisemad asjad, isegi reisipassid.

LAV vs Nigeeria

Ikka kipun LAVi Nigeeriaga tahtmatult võrdlema.

• LAVis ei ole me tähelepanu keskpunktis. Rahulik on ringi liikuda, keegi ei taha meile liigset tähelepanu osutada.
  
• Inimesed ei kanna LAVis pidžaamasid igapäevaselt tänaval. Rahvariideid pole me siin üldse kedagi kandmas veel ä2inud. V.a. m6ned suveniiride müüjad.
  
• Tänavad on LAVis võrreldes Nigeeriaga ikka täitsa tühjad. Sõidetakse ainult autoga või ei liiguta üldse ringi, sest ühistransport on tihtipeale kallis ning kehvavõitu.
  
• Põhiliselt ongi LAVis kaks klassi: autoga valged & rikkamad mustad ning autotu muu rahvas. Mulle tundub, et kuna apartheidi ajal valitsevat klassi ei huvitanud, kuidas alamklassi mustad ringi liikuda saaksid, siis polegi toimivat ühistranspordi süsteemi välja arendatud. Polnud keskklassi, kellele seda arendada.
  
• Kõigil eramajadel on müürid ümber nagu Nigeerias.
• Paljud sarnased tooted nagu näiteks kaabeletevisiooni pakkuja DSTV, mobiilsideoperaatorid, Nestle toidulisandid beebidele:D, kunstjuuste ning juuksepikenduste hullustust neegrinaiste seas on ka LAVis kohata.
• LAVi muusika ei tooda paaritumistantse! Suveniiride ning ehete turgudel pakutakse sarnast kraami.
• Linnapildis liiguvad jalgsi ringi ainult mustad. Valged on tavaliselt autoroolis.
• Jalgpalli mängitakse mõlemas riigis põhimõtteliselt igal pool!
  

Maandusime tsivilisatsiooni

Johannesburgi lennujaamas oli meil vastas Maria sõbranna Sharon. Hankisime endale kohaliku SIM-kaardi, rentisime kaheks nädalaks auto ning einestasime mõnusalt lennujaama kohvikus mõistliku hinna eest. Auto rentimise kasuks otsustasime, sest ilma autota on LAVis tegelikult keeruline hakkama saada ning meil oli ka autojuht omast käest võtta. Ühistransport on isegi Nigeerias paremini arenenud, kui Johannesburgis... Ise me esialgu rooli ei kippunud, sest vasakpoolse liiklusega harjumine võttis veidi aega.

Sõites Sharoni kodu poole jäid meie teele mitmed slummid ning vaatepilt oli kurva võitu. Siiski inimesed olid rõõmsameelsed, lapsed tahtsid pildile tulla. Slummides pole tihtipeale isegi elektrit ning väikesed 2x3m hurtsikud ei ole tõesti eriti elamiskõlbulikud. Samal ajal võib arenenumates piirkondades näha, kuidas tänavavalgustus lülitub sisse kaks tundi enne pimedaks minemist. Suured kontrastid on siin. Ahjaaa, tahtsin veel mainida, et näiteks Sharoni maja elekter on ettemaksuga, et saad kasutada täpselt nii kaua, kuni oled ette maksnud! Huvitav süsteem.

Lõuna Aafrika Vabariik - kes oleks võinud arvata!?!

Asusime 26. augustil 2010 endalegi uskumatule tripile Lõuna Aafrikasse. Reisikaaslasteks on Veronts ja Maria. Oleme just jõudnud Kairo lennujaama, kus oodates Johannesburgi lendu kasutan hetke, et mõned tähelepanekud kirja panna.

Kõigepealt suundusime rongiga Moskvasse, sest meie lend LAVi oli planeeritud Moskvast Egypt Airiga üle Kairo Johannesburgi. Moskvas oli meil pool päeva aega ning kasutasime võimalust mõnede tähtsamate vaatamisväärsustega tutvumiseks. Varahommikul kell 6.30 tuli meile rongile vastu mu hea sõber Andrei, kes meile ka linna tähtsamad platsid ja monumendid kiirel sammul tutvustas. Ma olen Moskvas varasematel aastatel aeg-ajalt käinud, kuid Maria oli Venemaal esimest korda. Kui seda pool päeva "Venemaal olemiseks" nimetada saab. Maria muljed Moskvast: massivne, suur, tavaline, ilus vanalinn.

Edasi lennujaama ning passikontrolli, siis lennukisse. Egypt Airi lennuk jättis mulle alguses veidi kõleda mulje: oli üpris kulunud välimusega ning lennu ajal rappus päris palju. Tegelikult mulle eriti lennata ei meeldi, võib-olla siis meeldiks, kui ise juhiks lennukit;) See lennuk oli aga tõesti imelik - meie kohtade juures haises kas väljaheite või okse järele. Pigem siis viimane vist, aga sellega harjus ära. Nii me mõne aja pärast hoogsalt ka lennukipraadi vitsutasime ning ei olnud häda midagi - kõht oli mõlemal üpris tühi. Lennukis oli päris kirju rahvas ning kogu aeg käis mingi siblimine. Julgelt pooled reisijad vaatasid sööki kõigepealt mõnuga pealt ning peale piloodi märguannet, et päike on loojunud, hakkasid siis pugima. Tegemist oli moslemite paastuga Ramadan.

Kui lennuk maandus, siis kõik hüppasid üksteise võidu püsti ning algas käsipagasi krabamise tseremoonia, millele järgnes ebamugavas asendis viis minutit ootamine, sest ega pingutusest hoolimata lennukist kiiremini ikka välja ju ei saanud.

Kairo lennujaamas jagus põnevat avastamist. Palju valgetesse käterättidesse mähituid mehi oli seal liikvel. Nagu igal pool on WC-de olemasolu tavaline, siis siin komistasin otsa ka palvetamiseks mõeldud ruumile - nii meestel kui ka naistele üksteisest eraldi. Kairo lennujaamas olid veel vuntsidega politseinukud ning neil oli vöö peal kaks korda väiksem kumminui kui Eesti mentidel (nagu vibraator - Maria tähelepanek). Käterättides mehi aina vooris meist mööda. Oskab keegi kommenteerida, kas taoliste rahvarüüde all ka aluspesu kantakse. Meile tundus, et vist mitte:D

Lennujaamas siis julgelt üle poole reisijatest kandis rahvuslikke hõlste. Ühel mehel oli näiteks roosa pidžaama seljas ning see tuletas mulle natuke Nigeeria moetrende meelde. Nii äge tundub siin. Tahaksin võimalusel ka mõnes araabia riigis ära käia!